sajandi füüsika ja filosoofia vaatepildis paistab David Bohm silma kui juhtfiguur, kes on võimeline ületama teaduse ja vaimsuse vahelisi piire. Tema ideed kaudse korra ja holograafia kohta ei mõjutanud mitte ainult kvantfüüsika valdkonda, vaid avasid ka uusi võimalusi kaasaegsele filosoofilisele mõtlemisele.
Bohm sündis 1917. aastal Wilkes-Barre'is, Pennsylvanias, juudi päritolu perekonnas. Kasvades üles ajastul, mida iseloomustasid ülemaailmsed konfliktid ja poliitilised segadused - mõelge näiteks suurele depressioonile ja teisele maailmasõjale -, tekkis noorel Bohmil kustumatu uudishimu ümbritseva maailma vastu. Ta omandas doktorikraadi Robert Oppenheimeri juhendamisel Berkeley ülikoolis.
Teadusrevolutsioon, mis iseloomustas kvantfüüsikat 1930. ja 1940. aastatel, tõi kaasa selliste teooriate õitsengu, mis esitasid väljakutse inimlikule intuitsioonile. Kui paljud füüsikud pühendusid keerulistele matemaatilistele struktuuridele, siis Bohm keskendus lihtsale, kuid sügavale ideele: "kaudse korra" ideele. Erinevalt "eksplitsiitsest korrast", mis kujutab endast ilmset, vaadeldavat reaalsust, viitab kaudne kord reaalsuse sügavamale tasandile, mingile aluspõhisele korrale, mis ühendab kõike, mis eksisteerib.
See idee sarnaneb iidsetele kontseptsioonidele, mida leidub filosoofilistes ja vaimsetes traditsioonides, nagu taoismi Tao või hinduismi Advaita Vedanta, mis viitab mingile fundamentaalsele ühtsusele kõigi asjade vahel. Bohm väitis, et meie reaalsuse tajumine on piiratud ja et teadus peaks püüdma uurida varjatud mõõtmeid, et jõuda universumi täielikuma mõistmiseni.
Bohm ei töötanud välja üksnes teaduslikke teooriaid; tema soov avatud ja siiras dialoog viis teda koostööle selliste isikutega nagu filosoof Jiddu Krishnamurti, kellega tal oli pikk ja viljakas intellektuaalne mõttevahetus.
Üks Bohmi meeldejäävamaid fraase jääb:
"Meie maailmapilti häirib killustatus asjade vahel ning meie ja selle vahel, mida me vaatleme".
See väide võtab suurepäraselt kokku tema veendumuse, et tegelikkuse tõeliseks mõistmiseks on vaja võtta kasutusele integreeriv ja terviklik lähenemine.
Kuigi Bohm oli sügavalt juurdunud teaduses, ulatus tema nägemus kaugemale laboratooriumi piiridest. Oma 1980. aastal esmakordselt avaldatud teoses "The Wholeness and the Implicate Order", mis on üks tema kuulsamaid teoseid, esitas Bohm oma ideed implikatiivse korra ja reaalsuse olemuse kohta. Raamatus kirjutab ta:
"Hologramm on näide sellest, kuidas iga osa sisaldab tervikut. Iga osa sisaldab endas teavet ja osad sõltuvad üksteisest".
David Bohmi elu ja looming kutsuvad meid üles uurima mitte ainult füüsikaseadusi, vaid ka sügavamaid seoseid teaduse, filosoofia ja vaimsuse vahel.
Tema inimliku teekonna "epigraafilised" määratlused võiks kokku võtta nii:
Bohm uuris seda, mis jääb teaduse aktsepteeritud piiridest väljapoole, tungides filosoofia ja metafüüsika valdkonda.
Terviklikkuse füüsik: Ta uskus terviklikku arusaama universumist, kus kõik on omavahel seotud, nagu väljendub tema kaudse korra teoorias.
Teaduse mässaja: tema ideed, mis olid sageli vastuolus tema ajastu valitseva mõtteviisiga, peegeldasid sõltumatut ja uuenduslikku vaimu.
Bohm otsis fundamentaalset ühtsust: Bohm püüdis avastada fenomenaalse maailma aluseks olevat varjatud ühtsust.
Dialoogi ja uue humanismi teerajaja: Bohm ei olnud ainult teadlane, vaid propageeris ka "bohmiaanlikku dialoogi" kui meetodit, millega ületada kommunikatsioonitõkked ja killustunud mõtlemine.
Need lühikesed määratlused kujutavad endast tema intellektuaalse ja inimliku iseloomu sünteesi, mida iseloomustab tema pidev sügavama ja ühtsema reaalsuse otsimine nii füüsikas kui ka mõttemaailmas.
Pealkirja määratlus (mees paigast ära) on mõeldud kõigi nende omaduste kokkuvõtmiseks, kuid oleks võinud kasutada ka selliseid omadussõnu nagu: liitlasest sõltumatu, ebamugav, ketser, idealist, visionäär, intellektuaalselt aus.
